Kuidas ja miks makstakste mikrotootjatele toetust!?!?

Peamiselt päikesepaneelide ja väiketuulikute tehnoloogia hinna odavnemise tõttu on saanud arvestatavale hulgale leibkondadest kättesaadavaks võimalus toota ja tarbida omatoodetud elektrit. Teatud juhtudel on elektri andmisel võrku võimalik saada ka elektrituruseaduses sätestatud taastuvenergia toetust. Kuna järelpärimisi nimetatud süsteemi kohta on palju, siis selgitame lähemalt milliste koguste eest on tootjal võimalik saada toetust ning milliste koguste järgi esitatakse talle elektrimüüja poolt arve.

Mille eest makstakse tootjale elektrituruseaduses ettenähtud toetust?

Võrguteenuse eest tasutakse 0,2 kWh elektrienergia edastamise pealt.

Elektrituruseaduse alusel (paragrahv 58, lõige 2) loetakse toetusaluseks koguseks kauplemisperiooditi (s.o tunniti) võrku antud saldeeritud toodangut. See tähendab, et tuleb võrrelda iga tunni tootmist ja tarbimist. Juhul kui tootja soovib saada toetust pärast saldeerimist tekkinud toodangu võrku andmise eest tuleb esitada selleks avaldus Eleringi.

Saldeeritud kogus = müük võrku – ost võrgust

Näide 1

Tunnis toodetud ja võrku müüdud elekter: 3 kWh

Tunnis võrgust ostetud elekter: 0,2 kWh

Saldeeritud kogus tunnis: 3-0,2=2,8 kWh

Taastuvenergia toetust makstakse saldeeritud toodangu, 2,8 kWh pealt.

Näide 2

Tunnis toodetud ja võrku müüdud elekter: 0,3 kWh

Tunnis võrgust ostetud elekter: 0,4 kWh

Saldeeritud kogus tunnis: 0,3-0,4= -0,1 kWh

Saldeeritud koguse järgi oled selles tunnis ostnud võrgust 0,1 kWh elektrit ja pead selle eest maksma.

Võrguteenuse eest tasutakse 0,4 kWh elektrienergia edastamise pealt.

Näide 3

Tunnis toodetud ja võrku müüdud elekter: 0,5 kWh

Tunnis võrgust ostetud elekter: 0,5 kWh

Saldeeritud kogus tunnis: 0,5-0,5=0 kWh

Ei saa taastuvenergia toetust ja ei pea ka maksma võrgust kasutatud elektri eest.

Võrguteenuse eest tasutakse 0,5 kWh elektrienergia edastamise pealt.

Miks see nii on?

Eestis on avatud elektriturg. Avatud elektriturul osalevad turuosalised on elektriettevõtja, tarbija, bilansihaldur ja elektribörsi korraldaja. Avatud turu toimimiseks olulist elektrienergia hinda arvestatakse vabaturul kauplemisperioodide kaupa. Kauplemisperioodiks on täistund. Iga tunni kohta selgitatakse bilanss ning selle eest vastutavad bilansihaldurid. Bilansihaldur on isik, kes on oma bilansi tagamiseks sõlminud süsteemihalduriga bilansilepingu elektrituruseaduses ja selle alusel kehtestatud õigusaktides sätestatud korras. Lisaks tagavad elektrituru toimimise võrguettevõtjad, kes on kohustatud võrku arendama, seda hooldama ning võimaldama võrguühendust kasutada ja elektrit edastama.

Elektrituru toimimise ning elektrituruseaduse ning võrgueeskirja mõistes pole tarbimiskohas mikrotootmisseadmete omajad tootjad. Nn mikrotootjate puhul on tegemist tarbimispunktidega, kus elektrienergia tarbimist võrgust mõjutavad tarbimispunktis olevad mikrotootmisseadmed. Mikrotootmise tekkimise võimaldamiseks on loodud keskkond, kus tarbimiskohas väikeses mahus elektrienergia tootmisel ei kehti suur osa elektrienergia tootjatele/bilansihalduritele võrgueeskirjas sätestatud kohustusi bilansivastutuse ning tehniliste nõuete osas. Kuna mikrotootjate toodetud kogused individuaalsetena on elektrituru mõistes mikroskoopilised, siis ei osale mikrotootjad avatud elektriturul elektriettevõtjana, vaid tarbijana. See tähendab, et mikrotootja ei ole bilansi hoidmise eest vastutav ning ei tegele sellest tulenevalt ka toodetud ning võrku antud elektri müügiga ning enda tarbitava elektri ostuks tootjatega lepingute sõlmimisega. Seda teeb tavajuhul mikrotootja eest talle elektrit müüv elektriettevõtja, sest see lahendus on ühe tarbimiskoha ning elektrituru seisukohalt kõige mõistlikum.

Saldeerimine, ehk ühe kauplemisperioodi jooksul võrgust ostetud ning võrku antud elektri vahe selgitamine aitab tarbimispunktis selgitada, milliste kogustega tegelikult mikrotootja turul osales ning lisaks taastuvenergia toetusele saab mikrotootja küsida toodetud ja võrku antud energiale päritolutunnistuse. Mikrotootmine on tegevus, mille eesmärk ei saa olla elektrienergia tootmine, vaid peaks olema võrgust tarbitud elektrienergia vähendamine. Mikrotootja peamine kasu tootmisest seisneb võrgust ostetava elektrienergia vähendamises ning saldeeritud kogusele taastuvenergia toetuse maksmine on nende jaoks võimalik eelkõige tänu võrgueeskirjas väikestele tootmisseadmetele ette nähtud eranditele ning üldisele elektriturukorraldusele. Võrgust ostetud elektrit ei saldeerita kuna võrguteenust osutav võrguettevõtja võtab võrgutasu elektrienergia edastamise eest. Samal alusel, kogu võrgust ostetud elektri eest, arvestatakse ka taastuvenergia tasu.

US turning into an energy economy

It will be interesting to see how rapid will be the lawmaker's response to growing energy production in the United States (since there's a federal permit needed to export to many of the WTO countries) . One might endlessly debate over the directions that the global LNG market may or may not take, but the underlying fact is that energy production in the United States is surging in every sector except crude oil.

At the state level, 33 states and the Gulf of Mexico saw an increase in energy production over the last 20 years. Of those that saw an increase, eight of them increased by more than 100 percent -- with South Dakota increasing 518 percent, Iowa increasing 378 percent and North Dakota increasing by 209 percent. - http://energy.gov/articles/us-energy-production-through-years

Whereas there seems to be a general consent that only U.S. exports cannot help out Europe, there are considerable profits to be made. Either way, based on quite recent history there seem to be two crucial sectors that can bring an economy down: finance and energy - üheksa korda mõõda, üks kord lõika* is an appropriate proverb.


* - oddly enough it seems that while in English the appropriate translation is measure twice, cut once, Estonians seem to be even more careful measuring it a whole nine times...

Long time no posty. Just letting all you numerous readers know that this thing is taking somewhat a new direction now. Posts only in English and probably elaborations on what can't fit in the 140 characters on Twitter. Topics: stuff I care about from by subjective point of view. Shouldn't be related to my employers. We'll see how it goes. Cheers to re-start!!

*** UPDATE!

Nii nagu paljud bändid on alt läinud kontseptuaalsete albumitega, siis ei õnnestu ka siin vist mingit kindlat joont hoida. Jätkan segakeeles igat sorti infot jagavate postitustega. Äkki läheb paremini!?!?

Beer = õlu

An Estonian blogger claimed that the beer Viru - produced by Estonian A. Le Coq - is something rare and exclusive in "the most expensive hotel in the famous Mayfair district of London".

http://ohtuleht.ee/blogid/londonilustiblogi/3756

Even though she claims it costs about 10 euros a bottle (actually being 7.50)...
Even though she says the hotel EXCLUSIVELY sells Viru in their bar (actually it is not so)...
Even though I go to Ipercoop and buy the same beer for ~1 euro a bottle...

Despite everything it is a quite good beer in a very characteristic bottle. If you get a chance go on and buy it, taste it and maybe you'll love it.

Surely I am proud as well that there are proudly Estonian products out there (marketed by a British company though), but there's no need to show things bigger than they actually are.

PS Also saw a huge inflatable VIRU bottle in a random bar in Verona last year. Having never heard of this Estonian beer before (but clearly recognizing the Tallinn silhouette) I asked the bartender who sadly knew nothing about it and didn't have it in the bar. Might not be a cool story, but it is a true story.

MAKE SURE YOU CHECK OUT THE AWESOME WEBSITE http://virubeer.com/

Cheers!

Eesti versioon:

Üks tuntud Eesti blogija kuulutas Õhtulehes, et Londonis Mayfairi linnaosas pakutakse ühes kalleimas hotellis Viru õlut - A. Le Coq'i toodang - ning et see on midagi väga eksklusiivset.

http://ohtuleht.ee/blogid/londonilustiblogi/3756

Kuigi ta väidab, et pudel Virut maksab ligi 10 eurot pudel (aga tegelikult on 7.50)...
Kuigi ta kirjutab, et hotel pakub EKSKLUSIIVSELT ainult seda õlut oma baaris (tegelikult pole see nii)...
Kuigi ma lähen kohalikku supermarketisse Ipercoop ja ostan pudeli sama õlut umbes 1 euro eest...

Kõigest hoolimata on tegu hea õllega väga vahvas pudelis. Kes mäletab Premium Extrat, siis peaks täpselt teadma, millest jutt on. Kui teil võimalus on, siis ostke ja mekkige, ehk hakkab meeldima.

Muidugi olen ma uheke selle üle, et Euroopas müüaks uhkusega Eesti tooteid (küll Briti ettevõtte tellimusel pruulitud), kuid pole ju mõtet näidata asju suurematena kui nad tegelikult on.

PS Eelmisel aastal nägin Veronas ühes suvalises baaris täispuhutavat VIRU pudelit riiulil. Ma ei olnud taolisest õllest kunagi kuulnud, kuid tundsin ära Tallinna vanalinna silueti. Küsisin baarimehe käest selle õlle kohta, kuid ta ei teadnud kahjuks midagi ning letis polnud seda marki müüa. Võib-olla mitte kõige huvitavam lugu, kuid vähemalt tõsijutt.

VAADAKE KA VINGET VEEBISAITI http://virubeer.com/

I have a feeling... / Mul on tunne...

... that this is going to be the first of several posts about food.

Italians are really concerned about everything connected to food and meals. I am finding it to be a mostly very healthy obsession. Wondering around in the city centre today Elisa showed me a shop called "Chilometro zero" (Zero kilometres). This is how it works:

1. You bring your own things to transport the goods out of the store. (bag, jar, etc.)
2. You choose your goods and the amount and you pay for them.
3. ???
4. Profit

What makes it so amazing is the fact that it is all local stuff, you use your own packaging minimizing the amount of unnecessary trash and you get the goods produced in your own home area. No useless transportation, buy/pay for as much as you want, support local producers, know where your food comes from - AWESOME or what?!

This is a YouTube video about it (in Italian, but you can get the idea):

PS Beer and wine straight from the tap into your own 5 litre jar, how cool is that??????!!!!!!

Eesti versioon:

Mul on tunne, et see postitus on alles esimene paljudest toiduteemalistest.

Itaallased tunnevad muret kõige pärast, mis on seotud toidu ja toitumisega. Leian, et see on üks päris hea kinnismõte. Täna linnas ringi jalutades näitas Elisa mulle poodi "Chilometri zero" (Null kilomeetrit). See töötab niiviisi:

1. Võtad oma anumad kaasa, et poest ostetud kaup ära tuua. (kilekott, purk, jne)
2. Valid mida ja kui palju osta ning maksad.
3. ???
4. Kasum

Mis muudab selle süsteemi suurepäraseks on fakt, et kõik kaup on kohalik, sa kasutad omaenda pakendeid, vähendades ebavajaliku prügi tekkimist ja kogu kaup on su enda kodupiirkonnas toodetud. Puudub ebavajalik transport, osta/maksa täpselt nii palju eest kui tahad, toeta kohalikke tootjaid ning tea, kust su toit pärit on - VÕRRATU või mis?!

PS Õlu ja vein otse kraanist sinu enda 5 liitrisesse purki - AJEE!!!

YouTube'i video on ülalpool (itaalia keeles, aga enam-vähem saate aru, kuidas asi toimib)

Igal pool on rasked olud / It's a hard knock life - everywhere

Kaugel pudrumägedest ja piimajõgedest

Istume Riccardo Casottiga Põhja-Itaalia, Ferraras Coldiretti kontoris. Coldiretti on talupidajate ühistu, mis tegeleb sõltumatute müügikanalite loomisega, viies otse kokku tootja ja tarbija ja härra Casotti on nende eestkõneleja. Nende kaupu ei müüda supermarketites, vaid otse farmides ja turul. Samal ajal kui suuremas jaos siseruumides on konditsioneeride mõjul õhk värskendava soojakraadi juures lõõskab ja laastab Põhja-Itaalia põldudel ligi 40-kraadine kuumus. Eestis tuleb põllumehel ette, et vihm rikub saagi, aga Itaalias ollakse leppinud sellega, et teatud osa saagist läheb põua nahka. Sel korral algas põud juba sügisel 2011 ja suve alguses elati üle maavärinad. Probleemide ampluaa on lai igas maailma nurgas, kuid härra Casottiga kohtusime, et uurida, mida Lõuna-Euroopas kohalikust põllumajandusest ja ÜPP-st arvatakse.

Hiljuti said inimesed allkirja anda petitsioonile, kus rõhutatakse, et Eesti põllumees saab otsetoetusena kätte ligi neli korda väiksema summa kui Itaalia põllumees. Sellest johtuvalt võib arvata, et Itaalia põllumehel on loodus ja majandusstiihiatega lihtsam toime tulla ning elatustase on ka üldiselt parem. Vestluse käigus ei mainita paraku kordagi sõna „kasum“, vaid jutt käib sellest, kuidas Itaalias talu pidades ära elada, seda hoolimata faktist, et Ferrara asub Itaalias, kus põllumaa keskmine saagikus on 2 korda suurem kui Prantsusmaal, 3 kolm korda suurem kui Hispaanias ja 4 korda suurem kui Ameerika Ühendriikides. See aga ei tähenda pudrumägesid ja piimajõgesid.

Itaalia farmerile teeb olukorra keeruliseks fakt, et suurt osa põllumajandusüksustest harivad üksikud perekonnad. Statistiliselt „tavaline“ Eesti ja Itaalia põllumajandusmajapidamine erinevad teineteisest üpris suurel määral. Itaalias kuulub, ligi kolmveerand püsikultuuride alusest maast kuulub üksustele, mis on väiksemad kui 20 hektarit [1].  Eestis näitab statistika vastupidist olukorda: 9% majapidamistest on suuremad kui 100 hektarit ja neile kuulub 73% põllumajandusmaast [2]. Suurem osa Itaalia farmi tööjõust on pärit oma perekonnast (neile palka ei maksta) ning kaupa üritatakse turustada oma regioonis vahelülisid kasutamata. Sissetulekud on täpselt sellised, et saab arved tasuda.

Pärides, et mis on tema arvates EL-i põllumajanduspoliitika juures valesti, on härra Casottil üks kindel vastus. Toetused tuleks viia efektiivsuspõhiseks. Näitena toob ta Ühendkuningriigid, kus miljoneid eurosid ÜPP rahadest sai Kuninganna ja tema perekond [3] ning ka oma provintsi, kus suuremaid maaomanikke on kindlustusselts, kes ei tooda midagi, kuid võtab toetuse hea meelega vastu. Toetusi peaksid saama need farmid, kes tõeliselt põllumajandusega tegelevad ning mitte ühtsetel alustel, vaid põhinedes sellel mida, kui palju ja kui efektiivselt nad toodavad. Samuti paistab, et nii Eesti kui Itaalia põllumehed on toetuste suurusele lae kehtestamise poolt, et lõpetada ülisuurte farmide üleliigne toetamine.

Tundub, et ÜPP rahajagamispoliitika taandamine vaid erinevatele numbrite võrdlemisele ja riikide vastandamisele pole päris adekvaatne. Oleme siiski ühtses Euroopa Liidus ning ka härra Casotti nõustub, et uusi liikmesriike peab toetama ning toetused võrdsustama, kuigi selle mõjul jätkub raha „vanadele olijatele“ vähem. Ehk olekski õigem otsida hoopis mõttekaaslasi, mitte konkurente teiste Euroopa Liidu riikide hulgast. Kultuurilistest ja majanduslikest erisustest hoolimata võib Eestlane leida Lõuna-Euroopa põllumehes ootamatu liitlase ÜPP reaalsusele vastavaks ja farmerisõbralikumaks muutmisel.

[1] Eurostat: Farm structure in Italy http://epp.eurostat.ec.europa.eu/statistics_explained/index.php/Farm_structure_in_Italy

[2] “Põllumajanduslike majapidamiste arv Euroopas väheneb http://statistikaamet.wordpress.com/2011/10/11/pollumajanduslike-majapidamiste-arv-euroopas-vaheneb/

[3] The royalty of CAP madness http://www.voxeu.org/article/royalty-cap-madness

(Avaldatud Maalehe paberversiooni lisas Maamajandus)

English version:

Far from hills of porridge and rivers of milk

(An Estonian metaphor for an easy and wealthy life)

We are sitting with Riccardo Casotti in the office of Coldiretti in Northern Italy, Ferrara. Coldiretti is a union of farmers that is engaged in creating independent sale channels connecting directly the producer and consumer and Mr. Casotti is the vice president of the regional unit. Their goods are not sold in supermarkets but rather from the farms where they are produced or on the farmer’s markets. At the time when there is fresh air indoors thanks to air conditioning, the Northern Italian fields are ravaged by a heat wave of nearly 40 degrees. It happens in Estonia that the rain ruins the crops, but Italy the farmers have come to terms with the fact that a part of the crops is destroyed by the heat. This time the draught started already in autumn 2011 and the beginning of the summer brought a series of earthquakes. The range of problems is wide in every corner of the world, but we met with Mr. Casotti to discuss specifically how agriculture is perceived in Southern Europe and what do they think of the local agriculture and the CAP (Common Agricultural Policy).

Recently people had a chance to sign a petition in support of Estonian farmers that emphasises the fact that an Estonian farmer receives as direct financial support an amount four times smaller than the farmer in Italy. Based on that one could assume that it is easier for an Italian farmer to cope with the forces of nature and economy and that they are generally better off. In the course of our conversation the word ‘profit’ is never mentioned though, instead, we talk about surviving while being a farmer in Italy. This is despite the fact that Ferrara is situated in Italy where the average crop yield is twice as big as in France, thrice the one of Spain and four times the size in the United States. This however does not mean hills of porridge and rivers of milk.

The situation for an Italian farmer is complicated by the fact that a big part of the agricultural units are being cultivated by single families. Statistically “average” Estonian and Italian agricultural unit differ from each other quite substantially. In Italy on third of the land is owned by units smaller than 20 ha [1]. In Estonia the statistics show the opposite: 9% of the units are bigger than 100 ha and they own 73% of the cultivated land [2]. The bigger part of the workforce in Italy comes from within the family (they are not being paid) and they try to market their goods in their own region without all the middlemen. The incomes are sufficient to pay the bills.

When asked what the EU is doing wrong with the agricultural politics Mr. Casotti has definitely one answer: the subsidy system should be reformed to reflect the efficiency of agriculture. He gives as an example the United Kingdom where millions of Euros of CAP funds were received by the royal family [3] and also his own province: one of the biggest landowners is an insurance company that does not produce anything but is happy to receive the money. Subsidies should be given to those farms that actually cultivate the land, and not based on common grounds, but depending on what, how much and how efficiently they are producing. It also seems that both Estonian and Italian farmers are in favour of setting a cap for the size of the subsidies for a single entity to restrict excess support of giant corporations.

It seems that narrowing down the discussion over the subsidy system of CAP to just comparing numbers and confronting countries is not adequate. We are still in the common European Union and as also Mr. Casotti agrees – the subsidies should be more equal also to the newer member states, even though it reduces the funds available for the “old” member states. Maybe it would make more sense to find allies not enemies within the other European Union member states. Independent of cultural and economical differences an Estonian might find an unexpected ally in the Southern European farmer to modify CAP more corresponding to the reality and farmer-friendlier.

(Published in the paper version of Maaleht in the supplement Maamajandus)

[1] Eurostat: Farm structure in Italy http://epp.eurostat.ec.europa.eu/statistics_explained/index.php/Farm_structure_in_Italy

[2] “Põllumajanduslike majapidamiste arv Euroopas väheneb http://statistikaamet.wordpress.com/2011/10/11/pollumajanduslike-majapidamiste-arv-euroopas-vaheneb/

[3] The royalty of CAP madness http://www.voxeu.org/article/royalty-cap-madness

Vanad eelarvamused / Old prejudicies

Euroopa rahvas tulge kokku!

Itaalia ajalehe Il Giornale 3. augusti esilehte illustreeris Angela Merkel ning tema kohal pealkiri, mis tõlkes võiks olla „Neljas Reich, meie ja Euroopa oleme Merkeli ees põlvili“.

Pühapäevane Der Spiegel trükkis samal ajal ära intervjuu Itaalia peaminister Montiga, kus viimane keelitas valitsusi vaatama mööda iganenud eelarvamustest ning kutsus üles teineteisemõistmisele ning rahvaga suhtlemisele, et Euroopa Liidu eesmärke paremini selgitada.

Paraku näitab seesama Itaalia ajaleht riigi elanike enamuse seas üha enam levivat tendentsi, kus kokkuhoiupoliitika pooldajaid nähakse negatiivselt noomiatena, kes suruvad Lõuna-Euroopa riikidele peale erinevaid lepinguid, mis ohustavad nende riikide suveräänsust. Il Giornale artiklis tuuakse välja veel võrdlusi II maailmasõjaga ning näikse, et vähemalt selle parempoolse ajalehe arvates võib olla Saksamaa käitumine euro päästmisel ning miljonite inimeste surmad nende vallapäästetud II maailmasõjas täiesti asjakohane võrdlus.

On huvitav näha, et põhimõtteliselt polegi Itaalia ja Eesti euroskeptikute retoorika nii erinev. EL-i näol on tegemist organisatsiooniga, mis sõltuvalt vaatepunktist võib esindada nii fašistlikku Saksamaad kui ka sotsialistlikku Nõukogude Liitu. Avalikkust üritatakse mõjutada ja hirmutada suurustega, mis on tuttavad ning mille tagasitulekut reaalselt kardetakse.

Itaalias ei ole mõtet eurovastaseid argumente otsides oodata sarnasusi Euroopa ja Nõukogude Liidu vahel. Kommunismil kui poliitilisel voolul on siin teine värv ning pigem nähakse neid jõuna, mis oli totalitaarsele Mussolini režiimile üks välja pakutud alternatiiv. Võimule nad siiski ei pääsenud, takistusteks kristlikud demokraadid ning mõned muud riigisisesed ja -välised faktorid.

Kindlasti pole kommunistid täna Itaalias populaarseim jõud, kui siiski pole linnapildis ebatavaline nooruk, kes pakub lugemiseks kommunistlikke ajalehti. Vasakpoolsed maailmavaated vastanduvad praegu maailmas kapitalistlikule süsteemile, millel on Itaalia nooremale generatsioonile väga vähe pakkuda. Ajal mil ligi 40 protsenti noortest on töötud, tundub režiim, kus lubatakse kõigile tööd ja turvalist elu üpris ahvatlev.

Draakon sõidab üle

Eesti euroskeptikud võrdlevad aeg ajalt Euroopa Liitu ja sellega kaasnevat direktiivide ja raamistike sasipundart Nõukogude võimuga. Kahtlemata on EL-i näol tegemist liiduga, mis paljudel puhkudel toodab tinglikult ülemlikumat seadusandlust kui see, mis me ise kohapeal välja oleme mõelnud.

Kindlasti on ka tavalise eestlase jaoks Brüssel pea sama kaugel kui Moskva. Ja teatud situatsioonides võis isegi tee Moskvasse oluliselt lihtsam olla kui praegu Brüsselisse.

Kuid ajad muutuvad ning kindlasti on hindamatu väärtusega kõigi Euroopa Stabiilsusmehhanismi pooldajate ja vastaste arvamus. Hirmutamise asemel võiks aga pigem keskenduda argumenteerimisele ja informeerimisele. Ainult diskussiooni tulemusel tekivad head otsused. Jürgen Ligi kirjutas, et 1992. aastal ei osatud põhiseaduskomisjonis midagi ESM-i taolist ette näha (Päevaleht 18.06.2012). Kindlasti on see nii, kuid seepärast ongi vajalik õiguskantsleri ja riigikohtu tegevus – tõlgendada põhiseaduse üldisi põhimõtteid lähtuvalt käesolevast olukorrast.

Fakt, mida nii ühel või teisel pool ESM-i seisjatel tuleb tunnistada on, et Euroopa on üha kiiremini kaotamas olulisust maailmamajanduses. Pildile tõusevad hoopis uued riigid: India, Brasiilia, Venemaa ja kuhugi ei kao ära Hiina. On viimane aeg vaadata kaugemale oma ninaesisest.

Ükski nn Lõuna-Euroopa laristajatest ei ole tegutsenud arutult ja mõtlematult. Needsamad laristajad on need, kes enne ja pärast kriisi tuhandetele Ida-Eurooplastele tööd pakkusid ja seda jätkuvalt pakuvad. Nende majandus oli, on ja jääb osakeseks sellest hoovusest, mis Eestit ja Euroopa Liitu konkurentsivõimelisena hoiab.

Euroopal Liidus elab 500 miljonit elanikku, Hiinas 1,4 miljardit. Pole otstarbekas veeta aega teineteist hitleriteks ja staliniteks kutsudes, samal ajal kui draakon meist kõigist üle sõidab.

(Avaldatud Eesti Päevalehes)

English version:

European peoples - unite!

The front page of Il Giornale on the 3rd of August was illustrated by Angela Merkel and a headline "The Fourth Reich - we are on our knees before Europe". Der Spiegel on the next Sunday at the same time printed an interview with Prime Minister Monti, where the latter encouraged governments to look past outdated prejudicies and called for understanding and communication to explain the common goals of the EU.

Unfortunately the Italian newspaper shows a spreading tendency where those in favour of austerity measures are seen as negative nannies, who impose upon Southern Europe different treaties threatening the sovereignty of those countries. Il Giornale article gives also comparisons with the Second World War and it seems that at least in the eyes of that right-wing newspaper, the actions of Germany to save the euro are appropriately comparable to those that unleashed the war killing millions.

It is interesting to see that in principal the rhetoric of eurosceptics is not that different in Italy and Estonia. EU is apparently an organisation that can, depending on your point of view, represent nazi Germany or socialist Soviet Union. There are attempts to threaten the public with entities that are well-known and the return of which is considered a real threat.

There is no point in drawing parallels with the Soviet Union when looking for anti-EU arguments in Italy. Communism as a political current has another colour here and they are more seen as a power that was an alternative to the totalitarian regime of Mussolini. They did not get to power though, got tackled by the christian democrats and some other internal and external factors.

Communists are not definitely the most powerful force in contemporary Italy, even though it is not uncommon to see a youngster offering communist newspapers on the streets. Leftist worldviews are confronting the current capitalist regime, that has a little to offer to the younger generation of Italians. At the time when almost 40% of the youth is unemployed a regime that offers work and safe living for everyone seems quite tempting.

The Dragon is overcoming

Estonian eurosceptics time to time compare European Union and the mess of directives and frameworks to the Soviet power. Without doubt EU is also a 'union' that often produces laws that are superior to the national ones.

Without doubt for an average Estonian Brussels is as far as Moscow. In some situations going to Moscow might have been even easier as it is now going to Brussels.

But times are changing and definitely the opinions of all the ESM proactivists and opposers are valuable. BUT, instead of trying scare-tactics we should concentrate on discussions with supporting arguments and informing people. Good decisions only come out of discussions. Jürgen Ligi (Estonian Minister of Finance) wrote that in 1992 the composers of the Constitution could not foresee something like ESM. That is true indeed, but this is why we need the ombudsman and Supreme Court of Estonia - they interpret the general principles of the consitution reflecting the current situation.

Fact that both sides of the ESM discussion have to admit is that Europe is faster and faster losing leverage in 'world economy'. There are new countries rising (already risen): India, Brazil, Russia and China. It is the utmost time to look into a more distant future.

None of the so-called Southern European spenders have been acting mindlessly. These spenders are those who before and after the crisis offered and are still offering jobs to thousands of Eastern Europeans. Their economies were and will be a part of the current that is keeping the EU and Estonia inside it competitive.

There are 500 million people living in the EU and 1,4 billion in China. It is complete nonsense to spend time teasing each other with hitlers and stalins while the Dragon is overcoming all of us.

(Published in Eesti Päevaleht)