Uue kooliaasta alguses on kuuldavasti Võru Muusikakoolis taas kõvasti pusimist ja pusklemist. Mis iganes nende konfliktide põhjuseks on, loodan, et leitakse lahendused ilma õpilasi-õpetajaid traumeerimata.
Sellegipoolest teeb muret üks täitmata tühimik harrastustegevuse osas, mis on ka mõnes mõttes muusikakoolis toimuvaga seotud. Mängin ise vahel oma lõbuks pilli ning olen päris kaugel professionaalse muusiku karjäärist. Hoolimata sellest, et ei oska peaaegu üldse noodikirja on mõnus aeg-ajalt kitarri tinistada, klaverit näppida või hoopis arvutiprogrammi abil midagi kokku keerata.
Hobitasemel muusika tegemiseks pole vaja esmaklassilist muusikaharidust, vaid eelkõige rõõmu pillimängust. On ju „bändi tegemine“ peamisi põhjuseid miks noored kutid (kaasarvatud mina) kitarri üldse kätte võtavad. Kohalikes oludes tundub see paraku võimatuna. Kui mul tekib idee hakata 15-aastasena klaverit õppima (tõsijutt), siis ma pole üldse kindel, et see Võru Muusikakoolis võimalik on – rääkimata täiskasvanutele hariduse andmisest...
Mida soovin kogu selle jutuga öelda? Omast kogemusest tean, et aeg-ajalt on suhtumine õpilastesse ebarealistlik. Ajades taga kellegi nägemust kunstilisest kõrgtasemest imetakse tihti „elumahlad“ jütsidest välja ja kaob isu muusikaga tegeleda – olgu selleks pillimäng või koorilaul. Tihti on probleemiks ruumipuuduski: viimati sõbrale „bänditegemiseks“ ühes Võru kultuuripalees ruume ei leitud. Võib-olla saab tagaplaanile jätta kemplemise ja teineteisele noa selga löömise? Korralik huvitegevuste ampluaa on ülioluline, et veel rohkem noori peresid Võrust välja ei koliks.
Hobitasemel muusika tegemiseks pole vaja esmaklassilist muusikaharidust, vaid eelkõige rõõmu pillimängust. On ju „bändi tegemine“ peamisi põhjuseid miks noored kutid (kaasarvatud mina) kitarri üldse kätte võtavad. Kohalikes oludes tundub see paraku võimatuna. Kui mul tekib idee hakata 15-aastasena klaverit õppima (tõsijutt), siis ma pole üldse kindel, et see Võru Muusikakoolis võimalik on – rääkimata täiskasvanutele hariduse andmisest...
Mida soovin kogu selle jutuga öelda? Omast kogemusest tean, et aeg-ajalt on suhtumine õpilastesse ebarealistlik. Ajades taga kellegi nägemust kunstilisest kõrgtasemest imetakse tihti „elumahlad“ jütsidest välja ja kaob isu muusikaga tegeleda – olgu selleks pillimäng või koorilaul. Tihti on probleemiks ruumipuuduski: viimati sõbrale „bänditegemiseks“ ühes Võru kultuuripalees ruume ei leitud. Võib-olla saab tagaplaanile jätta kemplemise ja teineteisele noa selga löömise? Korralik huvitegevuste ampluaa on ülioluline, et veel rohkem noori peresid Võrust välja ei koliks.
Ehk leiduks mingi variant kuidas propageerida muusikute kokkusaamist, õppimist ja mängurõõmu?! Ikka et kultuurielu huvitav ja cool oleks. Tean, et oskajaid häid inimesi on, ärme jäta võimalust kasutamata..
English summary:
Long story short: It's about my hometown Võru, where people directing hobby activities etc. have a hard time distinguishing professionalism and doing something for fun.
No comments:
Post a Comment